Tallinna Tehnikaülikoolis on erialane kompetents ja professionaalsed õppejõud – tagamaks koolituse kõrget taset, viivad kursuseid läbi oma ala spetsialistid nii TTÜst kui ka mujalt
Heigo Mäemuru – insener juba enne inseneriks õppimist
„Kuule, Insener, tule vaata, miks mul telekas ei mängi – saad vast talle pildi ette?!“ kuulis tehnikateaduste magistrantuuri lõpetav Heigo Mäemuru juba varasest lapsepõlvest peale. Jõgevamaalt Laiuselt pärit poisile kleepus elektri- ja tehnikahuvi tõttu juba mehehakatisena küla vahel külge hüüdnimi Insener.
Tekst: Kristina Traks | Fotod: Karl-Kristjan Nigesen
Heigo mäletab siiani emotsiooni, mille andis umbes 5-6-aastasena paari vana raadioaparaadi laialilammutamine. „Mäletan seda head tunnet, kui keerasin kruvisid lahti. Täna ma sõjaaegsete raadiotega küll nii ei toimiks, ikkagi antiikse väärtusega asjad,“ muigab Heigo. Kui tehnikahuvilisel poisil oli vaja valida eriala ülikoolis, siis oli see suhteliselt lihtne: Heigo tahtis saada oma hüüdnime vääriliseks – inseneriks.
Kas tehnika- ja elektroonikahuvi on Sul kogu aeg olnud?
Võib nii öelda küll. Minu suguseltsis on olnud mehaanikuid ja võib-olla on see sealt pärit. Kuigi noorena ma garaažis väga palju aega ei veetnud, siis miskit hakkas ka sealt külge. Elektriga toimetamine pakkus rohkem huvi.
Eks ma kippusin kodus kõiki asju koost lahti võtma. Alates nendest vanadest raadiotest kuni sisuliselt kõigeni, mis kätte juhtus. Pärast panin kokku ka ja enamasti hakkas asi uuesti tööle, kusjuures isegi siis, kui kokku pannes mõni jubin üle jäi…
Hiljem oli juba tavaline, et kui külas kellelgi telekas rikki läks, siis kutsuti mind appi, et äkki saan korda teha. Tihti saingi.
Nõnda siis polnud Sul vist elukutsevalikuga suuremat peamurdmist?
Oli selge, et lähen õppima tehnilist eriala, küsimus oli vaid, et mida täpselt – kas pigem mehaanika- või elektriala. Alustasin õpinguid TTÜ Tartu kolledžis jõuelektroonika ja elektriajamite erialal.
Esimese ülikooliaasta kohta räägivad paljud, et see on väga raske ja väljalangejaidki on palju. Kui hull see päriselt oli?
See oligi päris hull. Kui ikka ei viitsi ennast matemaatikas või mistahes aines järje peal hoida ja pidevalt õppida, siis väga raske on hiljem auke täita. Nendes ainetes ei anna ka kuidagi kombineerida – kui sa ülesannet lahendada ei oska, siis nii ongi. Eks erinevatele inimestele on ka eri ained rasked. Meil näiteks oli paljudele keeruline kujutav geomeetria, kuid minule see probleeme ei valmistanud, sest olin seda keskkoolis juba kaks aastat õppinud. Aga jah, esimene semester on olelusvõitlus iseendaga – sa kas jääd endale kindlaks ja pressid kuidagi läbi või annad alla.
Lõpetad magistriõppe ja kui kaitseväeaasta välja arvata, oled õppinud pausita. Kas see oligi eesmärk?
Mul oli algusest peale plaan õppida järjest, mitte minna bakalaureuse- ja magistriõpingute vahel täiskohaga tööle. Ühe jutiga on lihtsam õppida, sest kui oled vahepeal ära, siis õpitud seosed kaovad, sa lased ennast lõdvaks ja palju raskem on jälle järje peale saada. Olen teadlikult ennast ree peal hoidnud ja mul ei ole seetõttu kunagi olnud ühtegi ainealast võlga. Lihtsalt ei tohi lasta asju kuhjuda. Ma ise panen endale tähtajad ja püüan neid ka täita, alati see ei õnnestu, aga siiski. Esikohal on olnud õppimine, mitte aga seltsi- või ühikaelu.
Paljud jätavad õpingud pooleli, sest pakutakse head tööd…
Ma olen võtnud eesmärgiks koolis käimise ja selle nominaalajaga lõpetamise. Kui on lõpetatud, siis on paber käes. Öeldakse, et kui oled hea mees, siis paber ei loe. Ega ta ei loegi, aga lihtsustab töökoha saamist ikka, sest sul on midagi ette näidata. Samas ka soovitused loevad väga palju.
Väga paljud teevad ülikooli kõrvalt tööl, vahest iga kümnes üliõpilane pühendub vaid õpingutele. On neid, kes käivad osakoormusega tööl, kuid osad käivad ka täiskohaga. Võtavad vähem aineid, õppimine läheb aeglasemalt. Elu on äärmiselt pingeline: tööl on pikad päevad, koolis toimuvad loengud, millalgi on ka õppida vaja. Minu alal tegutsevad paljud projekteerijatena ja seal on võimalik tööaegadega mängida, ei pea kellast kellani kohal olema. Õppetulemuste mõttes ei ole tööl käimine tegelikult normaalne. Näiteks lõputöö tegemine töö kõrvalt on tõeline ikaldus ja lõpeb nii, et sa oled ajale võlgu ning teed asju ülejala ja öösiti.
Olen käinud õpingute kõrvalt tööl, kuid teinud seda projektipõhiselt. Lisaks suvised praktikad, sest meie erialal ilma praktikata ei saa. Kooli kõrvalt olen käinud ka elektrikutööd tegemas. Elektrotehniku ülesanne ei ole küll kaablite vedamine, kuid ega ilma päris musta tööta ka kellekski ei saa. Inseneritöö väljund on see, et teised veavad kaableid ja ehitavad, minu tööks on projekti koostamine ja eeltöö tegemine. Kohapeal käib elektrotehnik vaid siis, kui on vaja midagi kontrollida või mõnel muul hädavajadusel.
Samas elektrikupraktika andis mulle palju indu edasi õppimiseks, see näitas mulle ala seda külge, mida ma ei taha teha. Ma õpin selleks, et teha veidi teistsugust tööd.
Kas õpingute raames tehtavad kohustuslikud praktikad on piisavad selleks, et ennast tööl veidigi kindlamalt tunda?
Praktika kvaliteet oleneb kohast, kus sa seda teed, ja sellest, mida sa teed. Praktikakoha valikul on päris suur valikuvabadus. Mina valisin selle järgi, et praktikad oleksid mitmekülgsed ning eri kohtades. Just sellepärast, et näha ala erinevaid külgi.
Minu ametliku praktika esimene päev nägi välja nii, et pidin ronima 35-meetrise torni otsa andureid ühendama. Ilm oli vihmane, hakkasime siis paarimehega üles ronima ja kui juhendaja nägi, et me võtsime töövahendid ja läksime, siis ütles ta, et nüüd on meil esimene proovikivi läbitud. Nimelt oli tema eelmine praktikant keeldunud lihtsate asjade tegemisest ja põrutanud kohe alguses, et tema midagi ei tassi ja hakkab ülemuseks. Nii ei saa! Ei saa lihtsalt kohe ülemuseks, vaid ka käsi tuleb külge panna. Tõepoolest, paljud tahavad kohe ülemuseks saada, kuid selleks jõudmiseni pead sa kõigepealt mõistma, mis toimub allpool. Sellepärast ongi hea alustada lihtsama tööga.
Nüüd saad magistrikraadi, kuidas edasi?
Kaitsen töö (Heigo töö pealkiri on „Vesijahutus- ja küttekontuuri soojuskoormusseadme füüsilise simulaatori kujundamine“ – toim) ja siis puhkan. Ma pole praegu pidanud plaani, et vot sellest kuupäevast olen tööl, ja kindlat töökohta mul veel pole. Ei ole seda ka otsinud. Usun, et töö leidmine pole kuigi keeruline. Plaan on kolida tagasi Tartusse, välismaale tööle minemise peale ma esialgu ei mõtle.
Kuulan ja imestan. Just seda, et plaanid kolida väikesesse puust linnakesse, mitte aga piiri taha, kuhu paljud haritud inimesed Eestist lahkuvad.
Arvestades meie valitsuse viimaseid samme, siis meel väga rõõmus pole. Toompeal kiputakse töötama stiilis tehtud-mõeldud, aga see on tulevikuperspektiive arvestades lühinägelik. Arvan selle taga olevat vähest reaalsete probleemide lahendamise kogemust, paberitega on lihtsam tegeleda kui käegakatsutavaid asju teha.
Eestist lahkumisele ma ei mõtle, aga pole ka süsteemiga rahul. Samas saan aru nendest, kes lähevad. Eks nad teevad seda ainult parema elu nimel. Ja sellegi probleemi põhjus on selles, et me ei tooda piisavalt lisandväärtust, ühesõnaga oleme odava toodangu maa. Aga tulevaste inseneride eesmärk ongi seda olukorda parandada.
Väga palju kurdetakse selle üle, kui raske on leida tööd kohe pärast ülikooli…
Kui ei leia tööd, siis järelikult on õpitud sellist eriala, kus tõesti pole tööd. Muidugi on ka palju neid, kellel ongi oma esimesele töökohale täiesti ebareaalsed ootused. Näiteks hoobeldakse, et mina alla 4000-eurose kuupalgaga tööle ei lähe. Sellise palgaga esimest töökohta on mõeldamatu leida.
Milline sinu enda palgasoov oleks, kui hüpoteetiliselt mõelda?
Alguses ei saa olla väga nõudlik. 1500 eurot kätte võiks see ju olla. Usun, et see on minu alal ka reaalne number.
Milline on olnud õpinguteaegne seltsielu?
Minu puhul on kogu elu tiirelnud väga palju õppimise ümber ja suur peoloom ma ei ole olnud. Igasuguste asjade parandamist ja ehitamist on aga sõpradega tihti olnud. Oleme ühikas ehituslikke probleeme lahendanud n-ö insenerliku lähenemisega.
Igasuguseid katseid oleme samuti teinud. Näiteks ükskord valmistasime kursakaaslasega paberlennukeid, mille esiotsa kinnitasime peenikese juhtme, et katsetada erinevate lennukite arodünaamilisi omadusi ventilaatori tuules. Asja juurde käis väga tähtis nägu ja professori moodi olek. Inimesed käisid meist mööda ja imestasid, et mille tähtsaga siin küll tegeldakse. Üldiselt aga oli tavaline asi, et lõputöö kallal higistamise asemel leiad parema tegevuse hoopis instituudi töökojas mõnda ideed proovides.
Millise iseehitatud asja üle sa eriti uhke oled?
Kontsertkõlarid! Sõna otseses mõttes tehtud eimillestki. Ostsin mittetöötava valjuhääldi, parandasin ära, ehitasin kasti, võimendi, seal ei olnud midagi, mis oleks valmis. Stabiilselt saab hoida helirõhu taset 110 dB, suurim number on olnud 119 dB.
Mulle tuuakse ühikasse alailma igasugust tehnikat, et ma vaataks, kas sellest asja saab ja kui paistab, et saab, siis et kas ma selle korda teeks. Olen parandanud võimendeid ja murutraktorile elu sisse puhunud...
Miks peaks noor inimene valima inseneriala?
Insenerina ei jää kunagi tööta. Mul ei ole vähimatki hirmu selle ees, et ma tööd ei leia. Pigem on küsimus, kui peenikest tööd sa tahad teha. See töö on ka huvitav, eriti kui see on poolenisti projektipõhine – teed mingi asja valmis ja siis liigud järgmise juurde, kunagi pole igav.
Tore on ka see, et meie ala areneb väga kiiresti ja kogu aeg peab end kursis hoidma. Kui seda ei tee, siis on valik tööalaselt piiratum.
Lõpetuseks: anna mõni soovitus TTÜsse õppima tulijale.
Kannata algus ja esimene aasta ära! Käi kindlasti loengutes kohal. Keskkooli ajal käisid üliõpilased meile tudengielust rääkimas ja nende sõnum oli, et ükskõik kui halb on loengutes käia, mine alati kohale. See kuidagi süüvis mulle mällu ja selle järgi olengi talitanud.
Mul oli üks juhtum Ivo Palo eksamil. Eksamipäeval kuvas ta projektoriga seinale nende nimed, kes pidid istuma esimesse ritta, niisamuti järgmised nimed kolmandasse, viiendasse ja viimasesse ritta. Ta oli pisteliselt kontrollinud üliõpilaste kohalkäimist ja pani esimesse ritta istuma need, keda polnud kunagi loengutes kohanud. Hakkas siis esimese rea rahvast järjest kättpidi tervitama, ennast tutvustama ja üliõpilasega tuttavaks saama. Eksamil! Piinlik. Ka eksamiküsimused olid erinevad ja nendel mittekohalkäijatel olid ikka erilised pähklid pureda.
Järge ei tohi õppimisel käest lasta. See on seotud kohalkäimisega. Ja muidugi, kui sa kohale lähed, siis ole ka vaimselt kohal, mitte telefonis. Eesmärk peab olema paigas, tuleb püüda lõpetada nominaalajaga, praegune haridusüsteem karistab laiskust ja hooletust rahakoti kaudu.
Ma ei soovita ilma mõjuva põhjuseta võtta akadeemilist puhkust. Hiljem on raske alustada. Ka pärast kaitseväge oli üsna raske järje peale saada, olgugi et paljud ained baseerusid eelnevale.
Professor kiidab: „Heigo paneb kohe asjale käed külge!“
TTÜ Energiatehnoloogia instituudi direktor professor Andres Siirde ütleb, et Heigo Mäemuru on just selline tudeng, kes asjale kohe käed külge paneb – kui midagi on vaja ära teha, siis Heigol juba pealehakkamist jagub.
„Meie instituut loeb loengut „Soojustehnik“, mis on interdistsiplinaarne ehk loetakse erinevatele erialadele, sh ka tulevastele elektriinseneridele. Heigo on selle õppeaine läbinud ning tegi ettepanekud meie laboratoorsete tööde kaasajastamiseks ja õpitavale erialale rohkem vastavaks muutmiseks.
Need ei olnud sugugi lihtsalt ettepanekud, sest Heigo pani asjale kohe käed külge ning neli laboratoorset tööd on saanud tema tegevusest ohutu ja nõuetelevastava kaasaegse elektritoite ja mõõtesüsteemi,“ räägib Siirde. „Ta tegi seda õhtuti, vaikselt ja märkamatult. Sellega oli Heigo eeskujuks kõigile – kui on midagi vaja teha, siis tuleb see ka ära teha, oled sa tudeng või õppejõud. Positiivset ja tulemuslikku pealehakkamist tal juba jagub.“
